Ungari 2011 muutus sihtkohana aktuaalseks veeburaris ning kiirelt otsustades saime lennupitetid AirBaltic'u Ungari hooaja avalennule 16. - 22. mai 2011 marsruudil Tartu - Riia - Budabest - Riia - Tartu. Rattad viisime seekord väikebussiga kohale, mis tegi lennureisijate pagasikorralduse lihtsamaks. Matkatrass kulges Balatoni äärest Siofokist praamiga üle järve, sealt ümber järve lääneosa Pecsi ning Pecs'ist rongiga tagasi Balatoni äärde. Kilomeetreid kogunes ca 400, aga sõidupäevi oli ka ainult neli. Kõrvalised asfaltkattega maanteed on rattaga liiklemiseks ideaalsed, liiklus seal hõre ja loodus kaunis. Enne turismihooaja algust on ka hinnad head, ööbimised maksid ca 40 - 60 EUR kahene tuba, korralik õhtusöök majaveiniga ca 7 - 10 EUR inimese kohta.
Jalgrattamatk Jaapanis. 14. mail 2010 viis lend Tallinn - Osaka - Tallinn (via Helsingi) 7-liikmelise rattaseltskonna 10-ks päevaks Jaapanisse, et väärikalt tähistada ühise rattamatkamise 10-ndat juubelit. Osaka lennujaamast võeti suund Shikoku saarele. Loe edasi ...
Tallinn - Tartu 30. aprillil 2009. Juba siis kolmandat aastat järjest. Plaanime taas alustada kell 07:00, seekord Tallinna Raekoja platsilt sõiduks Tartu Raekoja platsile, kus sel päeval algamas või käimas Volbriöö pidustused. Mööda Piibe maanteed. Hetkeseisuga kindlaid sõitjaid teada kolm - Kristo, Janek ja Tarvo.
09. - 17. aprill, Iisrael 2009. Lend Riia-Tel Aviv 09. aprilli varahommikul viis 11-liikmelise rattaseltskonna kuueks päevaks Iisraeli. Kilomeetreid koguti seekord ca 500 ja liiguti ringil Tel-Avivi lennujaamast Vahemere rannikut mööda Haifa poole (I päev), ca 20 km enne Haifat pööre Galilea mere poole ning jõudmine Tiberiasse (II päev), ring ümber Galilea mere ja sealt Surnumere äärde (III päev). Ja siis Jerusalemma (IV päev). Loe edasi ...
Tallinn - Võru 250 km 03. mail 2008. Algus varahommikul kell 07:00 Stockmani juures. Sõitjaid viis. Ilm oli soe, aga puhus nõrk vastutuul, kuid sellele vaatamata oli Laeva jõudes keskmine kiirus 30 km/h, seega suurem kui eelmisel aastal pärituulega. Võruni sõitsid vaid Otto ja Kristo, saabudes keskväljakule ca kell 18:00. Teiste jõud lõppes varem - Rainis ja Tarvo lõpetasid ca 140 km juures, Janek ca 200 km kandis. Ja Janek läks taas järgmine päev Viljandi Elioni sõitma ...
15. - 23. mai, Usbekistan 2008. Kõrbekuumus päeval üle 40C päikes, varjus ehk 36
C. Seepärast peab alustama sõitu varahommikul ja pidama pika siesta. Trassile jäid Samarkand, Buhara ja Tashkendist ida pool Tjan-Shani mäestiku serv. Päevakilometraazh ca 100 km.Teed on laiad ja liiklus hõre, seetõttu rattamatkamiseks olud selles mõttes head. Mitmed otsad liikusime rongiga. Kõrbesse aga rattaga matkama enam ei kipu, eelistaks mäestikke ja mereääreseid kohti selle tuimale läbi kuuma fööniõhu pressimisele. Ööbimised pidi eelnevalt Eestist reserveerima, muidu ei saanud viisat taotleda. Resrveeringu vastusena saime nimekirja meile kinnitatud ööbimiskohtadest kõlavate nimedega hotel, hostel, mis enamasti aga kohapeal osutusid raskesti üles leitavateks tähistamata kodumajutusteks very low standard - külm vesi, madrats põrandal jms. Aga ega seal midagi paremat pakkuda olegi. Tihti sai sealsamas kodustes oludes ka õhtusöögi tellida,
From Lagos to Porto-Santo on üks etapp purjekaga Martha, mis 24. juunil 2007.a. alustas Hiiumaalt Orjaku sadamast 2009. aasta sügiseni kestvat ümbermaailmareisi. Lahke kapteni loal said septembri lõpus pardale Tarvo ja Martin selleks, et sõita ca 1000 meremiili koos kolmeliikmelise püsimeeskonnaga Atlandil. Hea, et Martin tähelepanelikult kohalejõudmiseks hangitud lennupileteid uuris, kuna esmalt lennupileteid ostes vormistati lennud Tallinn-Lagos kiirelt ja kenasti ... aga paraku sattus sihtkohaks Lagos, mis on Nigeeria pealinn Aafrikas. Kui oleks heas usus septembris nendega lennukile istunud, oleks kohale jõudes olnud üllatus suur, saabudes Kesk-Aafrikasse Portugali lõunaranniku asemel. Martinis õnneks tekitas lennuplaani vaadates kahtlust, kuidas Airbus 320 saab maanduda 18 000 elanikuga Portugali linnakeses Lagoses, see linn on enam-vähem sama suur, kui sellise lennuki maandumiseks vajalik lennuväli. Nüüdseks oleme kenasti tagasi Tallinnas ja kõige vahetumalt kajastab läbielatut reisijärgne kiri kaptenile. Martha plaanidest lähemalt http://www.marthaworldcruise.com
Tallinn - Tartu 200 saigi 05. mail 2007 peale mitmeaastast planeerimist lõpuks tehtud. Laupäeva varahommikul kell 7 alustasid Tallinnast Stockmanni kaubamaja eest teekoda 4 ratturit (Tarvo, Kristo ja Janek MNT rattaga, Rainis slick-kummiga MTB rattaga) plaaniga jõuda õhtuks (8-10 tunniga) Tallinn - Tartu - Luhamaa maantee 200 kilomeetripostini Tatra oru lõunanõlval Kambja aleviku lähedal. Hommikune temperatuur oli 3C, päeval 6-7C, ilm päikseline. Nõrk tuul loodest ja põhjast ehk tagant või vasakult küljelt. Kell 16:04 saabuti 200 km posti juurde, lühikesed söögi/joogipeatused olid Ardus ja Laeva tanklas, kolmveerandtunnine lõuna Mäekülas. Sõiduaega oli seejuures kulunud 7 tundi, keskmine kiirus 28,3 km/h. Peale pidulikku vahuveini avamist kilomeetriposti juures võeti veel ette 5 km rattarallilt tuntud Kiisa tõusu ja siis Köstrimägedele sauna. Kogudistantsi näitas spidomeeter 216,9 km. Ja Janek läks pühapäeval juba kell 8 veel Viljandi Elioni sõitma ...
Krimm. Poolsaarel ringi liikudes märkab suurt kontrasti sisemaa ja rannikualade vahel (nagu ka 5 aastat tagasi Horvaatias), rannikuala suvituslinnad on euroopalikud, rannapromenaad on täis suvitajaid ja suvekohvikuid, Jalta rannaäärne tänav kogunisti nõnda shikk, et meid kui lihtsaid rattamatkajaid igasse tänavakohvikussegi sisse ei lastud (kui vaadata ringi, siis Jalta suvitajad olid tõepoolest hotellidest väljudes ennast korralikult ära sättinud - soengud, kleidid, heledad ülikonnad, ...). Sisemaale sattudes vaatab aga kontrastiks vastu nõukogudeaegne agraarne ja lihtne ühiskond, liikvel lihtsad vaesed maainimesed, ühistransport, loomavankrid, külgkorviga mootorrattad, Ladad ja Volgad. Loe edasi ...
Elbrus. Puutumatute nõlvade otsingul liikusime lumelaud seljakoti külge kinnitatuna enamuse ajast mööde Chegetil aheliku harja jalgsi matkates ning paaril päeval Elbrusel jalgsi või mäetraktoriga liikudes. Chegeti harjal oli laskumisnõlva otsingul pikima jalgsimatka kestuseks 4 tundi, laskumise alguspunkti kõrguseks siis ca 3600 meetrit üle merepinna, Elbrusel mäetraktoriga tõustes jõudsime 4200 meetri peale. Matkateekonnad ning vaated mäeharjadelt on täiesti võrreldavad aasta varem Tiibeti reisil kogetud Himaalajaga. Päevas jõuab selliselt teha 1 - 3 laskumist, kuid need on nauditavad sõidud mööda puutumata värske lumega nõlvasid. Chegeti aheliku laskumised on järsud, pikkusega ca 2 - 3 kilomeetrit (algus lumekarniisilt justkui üle ääre astumine ja mööda seina langemine), Elbrusel on nõlvad laugemad ning pikemad, pikimaks laskumiseks kujunes Elbruselt ca 12 kilomeetrit, kõrguste vahega 2000 meetrit. Loe edasi ...
Tiibet. “Nyydseks on nadal moodas sellest, kui startisime Tallinna lennuvaljalt kuu aega kestvale matkale Tiibetisse. Siin trip.ee lehekylgedel puuame siis voimalusel joudumooda vahendada reisielamusi ja anda endast marku tuttavatele.” Nii algab Lhasa internetipunkti arvuti ö-deta ja ä-deta klaviatuuril kirjutatud suhtlus kodustega ja vahetu reisijutustus trip.ee-s, mille põhjal minu hea kolleeg Ivi Pihl on teinud tänuväärse töö ning tema kirjanikukäe läbi sündis jutustus, mille peatükid siia lehele on üles pandud.Mälusse sööbivad ühest küljest budismi lummav headus ning kohaliku külaelu kütkestav lihtsus (puuduvad tänapäeva tsivilisatsioonile omased "väärtused" nagu elekter, internet, mobiiliside jne) ja teisest küljest kõrgushaiguse painav mõju mägedes. Loe edasi ...
Kuuba. Ööbimised inimeste kodudes (casa particulare ehk eramajutus) ja mõned ka hotellid
es. Üldjoontes on mulje umbes selline, nagu satuks NSVL lõunavabariiki ja aasta on umbes 1975, kaupluseletid täiesti tühjad (erandiks on muidugi valuutapoed), autopark pärineb kas Venemaalt VAZ-i ja Moskvitsi tehaste toodangust aastatest 1970-1990, või Ameerikast, vanad ehtsad suured ameeriklased, nii sõidu- kui veoautod, need aga aastatest 1940 - 1960. Üks hämmastavaim elamus on inimeste traspordikorraldus - isegi jalgrattaga ei sõideta enamasti üksi, vaid teine istub pakiraamil. Muud variandid on veel riiklikud hääletuspunktid maanteedel, kus veo- ja sõiduatojuhid peavad hääletaja peale võtma, hääletajate massid kiirteede sildade all, rekka-bussid Havannas (rekka taha on haagisest ehitatud hiigelpikk buss), inimesi täispikitud veoautokastid, traktorite haagised ning hobuveokid. Meeletul hulgal velotaksosid.
Loe edasi!
